et.wikipedia.org

Kihelkonnakirik – Vikipeedia

Kihelkonnakirik on kihelkonna koguduse kasutuses olev kirik.

Kihelkonnakirik oli kihelkonna keskuseks. Kihelkonna kaugemates osades asuvad kabelid.

Taanis kujunesid kihelkonnad 12. sajandil. Kihelkonnakirikul oli õigus pidada ülal preestrit, saada kümnist ja ohvriande, seda kõike patrooni ja kihelkonnarahva nõusolekul.[1]

Viru-Nigula kirik
Kadrina kirik

Nagu Lõuna-Skandinaaviaski, olid esimesed kirikud Eestis erakirikud, kuuludes kõrgaadlile, Taani kuningale või kloostrile. Kihelkonnakirikute rajamisest Põhja-Eestis on tänu Paul Johansenile ülevaade, Taani hindamisraamatus on kiriklike keskuste kujunemislugu antud lausa aastase täpsusega. Kirikute rajajaks ja patrooniks peab Johansen enamikul juhtudest maaisandat, st Taani kuningat. Mõnikord aga siiski võis olla patrooniks ka vasalliperekond (Viru-Nigula, Kadrina, Lüganuse ja Jõhvi). 13. sajandi keskpaigaks oli Harju- ning Virumaal kihelkonnakirikute võrgustik välja kujunenud ja edasine areng kulges kuni Jüriöö ülestõusuni rahulikult. Alates 14. sajandist võib rääkida kihelkonnakirikutest kogudusekiriku mõistes.[1]

  • Ambla Maarja kirik

  • Kambja Martini kirik

  • Keila Mihkli kirik

  • Kose Püha Nikolause kirik

  • Maarja-Magdaleena kirik

  • Paide Püha Risti kirik

  • Pilistvere Andrease kirik

  • Põltsamaa Niguliste kirik

  • Rapla Maarja-Magdaleena kirik

  • Sangaste Andrease kirik

  • Vormsi Olavi kirik

  • Kihelkonna Mihkli kirik

  1. ↑ 1,0 1,1 Kersti Markus: "Keskaegsed maavaldused - uus allikas arhitektuuriuurijale" Acta Historica Tallinnensia, 2006, 10, lk 3–19