Ulf von Euler – Vikipeedia

Ulf von Euler
Sündinud	7. veebruar 1905 Stockholm, Rootsi
Surnud	9. märts 1983 (78-aastaselt) Stockholm, Rootsi
Alma mater	Karolinska instituut
Teadlaskarjäär
Tegevusalad	füsioloogia farmakoloogia
Töökohad	Karolinska instituut
Tunnustus	Nobeli meditsiiniauhind (1970)

Ulf Svante von Euler (7. veebruar 1905 – 9. märts 1983) oli Rootsi füsioloog ja farmakoloog. Ta pälvis neurotransmitterite uurimise eest 1970. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.

1931. aastal ta koos J. H. Gaddumiga sooleekstraktides aktiivset bioloogilise toimeaine ("P-aine"). Edasi avastas Ulf von Euler neli olulist endogeenset toimeainet – prostaglandiini ja vesiglandiini (1935), piperidiini (1942) ja noradrenaliini (1946). Tema edasised uuringud puudutasid põhiliselt noradrenaliini ja selle rolli neurotransmitterina.

Ulf von Euler sündis Stockholmis Hans von Euler-Chelpini ja Astrid Cleve teise pojana. Hans von Euler-Chelpin sai 1929. aastal Nobeli keemiaauhinna. Ulfi ema oli Per Teodor Cleve'i tütar, kes oli Uppsalas keemiaprofessor ning tuuliumi ja holmiumi avastaja. Astrid Cleve omandas doktorikraadi botaanikas ning sai 1955. aastal professoriks.

Pärast kooliaastaid Stockholmis ja Karlstadis astus Ulf von Euler 1922. aastal Karolinska Instituuti meditsiini õppima. 1939.–1971. aastani töötas Ulf von Euler Karolinska instituudis füsioloogia professorina.

Aastatel 1930–1957 oli Ulf von Euler abielus Jane Sodenstiernaga, neil oli neli last: Hans Leo, Johan Christopher, Ursula Katarina ja Marie Jane. 1958. aastal abiellus Ulf von Euler krahvinna Dagmar Cronstedtiga.^[1]