Bachi tuli tema reaalsustaju pärast imetleda. Kuidas ta esines ja komponeeris ilma unustamata, et ta peab sellest ka ära elama. Kõik oli tasakaalus. Kõik ta anded viimseni ära kasutatud. Ja sisimas täielik rahu. Teadmine, et hoolimata sellest, mis sünnib praegu, tuleb meil ka homme kõht täis süüa.