Marie Under, "Aruand", rmt: "Uneretk", Loomingu Raamatukogu, nr 13, 1968, lk 9
Keerati veel lehekülg edasi, tulid: Pavsoikahhi ja Vahtissi. "Noh, ma juba näen," ütles naine, "nähtavasti tema saatus on niisugune. Kui juba nii, siis las talle saab parem seesama nimi, mis isal. Isa oli Akaki, olgu ka poeg Akaki." Nõnda tekkiski Akaki Akakijevitš. Laps ristiti; selle toimingu juures hakkas ta nutma ja tegi säärase näo, nagu oleks ta ette aimanud, et temast saab titulaarnõunik.
Nikolai Gogol, "Sinel", tlk Paul Viiding, rmt: "Peterburi jutud", Tallinn: Tänapäev, 2020, lk 152
Kolm leedu naist käisid peale, et laps ei tohi ristimata surra, sest ilma ristimata ei lasta kedagi Jumalariiki, keegi ei saa muidu õnnistatud ja lunastust.
Kolm leedu naist – Maria, Laima ja Laura – tegid altari, kaunistasid selle magamisaseme õlgedega ning seedrikäbidega.
Maria andis oma palistustega valge pluusi, ning sellest sai altarilina.
Laima andis oma ploška, ning see käis ristimisküünla eest.
Ma ristin sind Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen. (lk 21)
Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015
1981. aasta 7. veebruaril sündis meil Tiiduga poisslaps Peeter. Ja siis algas üks jauramine: laps tuleb ristida, laps tuleb ristida. Ei olnud minul paadunud ateistina seda mõtetki pähe tulnud. /---/
