Inna Põltsam-Jürjo. Eesti keel ja kirikuvisitatsioonid 17. sajandil

Alates keskajast olid kirikuvisitatsioonid Eestis, lisaks nende religioossetele, majanduslikele, õiguslikele ja muudele eesmärkidele ja ülesannetele, eri seisuslikku ning etnilist päritolu inimeste kohtumiskohad, foorumid, kus suheldi ja vahetati informatsiooni.

Kogudusel avanes just visitatsioonide kaudu võimalus öelda oma sõna kaasa kohalike kirikuasjade korraldamisel. Eesmärkide mitmekesisusest tulenevalt koondavad visitatsioonitoimikud põnevat ja eripalgelist informatsiooni, mis pakub potentsiaalset uurimisainest nii ajaloolastele, kunstiajaloolastele, keeleteadlastele kui ka folkloristidele ja usundiloolastele.

Käesolev artikkel tugineb 17. sajandi kirikuvisitatsioonide materjalile ning vaatleb ajaloolase, mitte keeleteadlase perspektiivist lähtuvalt eesti keele osa nn kirikukatsumistel, keskendudes peamiselt maakogudustele. Ühelt poolt valgustavad visitatsiooniprotokollid eesti keele kasutamist peamiselt saksa keeles kirja pandud tekstides, samas kajastavad need igapäevaelulisi olukordi, mis nõudsid mitmekeelset suhtlemist. Eesti kirjakeele arendamise seisukohalt oli 17. sajand intensiivne aeg, rahvakeelse jumalateenistuse nõue sundis saksa, rootsi või muud päritolu pastoreid eesti keelt õppima, paljud nendest ei piirdunud eesti keeles jutlustamisega, vaid tegelesid agaralt ka tõlketööga. Artiklis on tähelepanu all, mida arvasid eestlased ise kirikus ja kantslist räägitud eesti keelest, samuti vaadeldakse visitatsioonimaterjalidele tuginedes, milliseid probleeme tõi endaga kaasa mitmes keeles suhtlemine ja asjaajamine.

Eesti kirikuvisitatsioonide materjalides esineb mitmeid keeli, peamiselt on dokumendid koostatud saksa keeles, kuid leidub ka rootsikeelseid, harvem ladinakeelseid. Laialt levinud oli ladinakeelsete terminite ja väljendite kasutamine saksakeelses tekstis, vähesel määral tuleb ette eestikeelseid sõnu või lauseid, erandina on visitatsioonimaterjalide hulka köidetud lausa terveid eestikeelseid jutlusi. Seetõttu kujutavad varauusaegsete kirikuvisitatsioonide materjalid endast olulist allikabaasi ka eesti kirjakeele vanema ajaloo uurimiseks, niisamuti peegeldavad need ajastule iseloomulikku keelesituatsiooni. Iseenesest kohtab eesti keelt visitatsioonidokumentides vähe, peamiselt on tegu üksikute eesti sõnadega, mida kasutati omal ajal kui termineid või nimetusi, harva leidub tsiteerituna terveid lauseid. Viimaseid esineb küll napilt ning need on täiesti juhuslikku laadi, samas pärinevad need tavaelust, sageli kirjeldavad mingeid elulisi situatsioone ning väärivad juba seetõttu eesti kirjakeele vanema ajaloo uurimise kontekstis põhjalikku keelelist analüüsi.

Visitatsiooniprotokollid muudab iseäranis huvitavaks, et seal kirjapandu vahendusel on kuulda talupoja arvamust, tema välja öeldud seisukohti, sh kirikukirjanduses ja kirikuõpetaja kasutatud eesti keele kohta. Asjaolu, et pastoritele oli eesti keel võõrkeel, tõi kogudusega suhtlemisel paratamatult kaasa ebakõlasid ja mittemõistmist, seda mitte ainult puuduva, vaid ka "õige" keeleoskuse pärast. Kirikukatsumised andsid talupojale koha ja võimaluse oma suhtumise väljendamiseks. Eesti talupoeg ei peljanud kritiseerida pastori keeleoskust ega kahelda tema kasutatud jumalasõna õigsuses. Samas oli ajastule iseloomulik, et "õige" eesti keele, sealhulgas häälduse üle otsustamisel jäi määrav sõna isikutele, kellele see ei olnud emakeel. Nii kujunes olukord, kus kiriku õpetuse ja palvete keel ning eesti kõnekeel näisid mõlemad elavat oma elu. Visitatsioonidel kontrolliti talupoegade teadmisi kiriku õpetusest, peamiselt tähendas see päheõpitud, sageli eesti keelele ebaloomulikus sõnastuses tekstide ettekandmist. Vaieldamatult oli kirikukatsumistel talupoegadelt saadud tagasisidel mõju, see oli nende väike võimalus avaldada survet kirjakeele parendamiseks ja edasiarendamiseks.

Artikkel tervikuna ilmus Tunas nr 4/2019.